Sissejuhatus raamatu koostajalt
Kui ma ühel oma esimestest külaskäikudest Taani koolilastelt küsisin, kas nad teavad, kus asub Eesti, ei saanud ma vastust. Äkitselt tuli mulle meelde öelda, et Eesti on see paik, kus taanlased oma lipu Dannebrog said. Laste silmis oli kohe rõõmus äratundmine ja klass kaikus teadjate hüüetest.
Nüüd aga, nii pikki aastaid Taani ja Eesti piirialal kultuuritegemisi vahendades tuli mul tahtmine teada saada, kui palju on kirjutatud nende kahe riigi suhtlemisest. Selgus, et materjali on üsna palju taani ja ka inglise ning saksa keeles, hoopis vähe eesti keeles. Ega seda väga imeks panna olegi, sest mul on küll ja küll tulnud huvilistele juhatada teatmematerjali, mis enamikul juhtudel on kättesaadav olnud võõrkeelsena.
Selline olukord alahindab eesti keele olulisust meie oma tegemistest pajatamisel. On ju hea, et välismaal Eesti kohta palju ilmub, kuid ka Eesti oma inimestel on vahel hoopis enam vaja teada sündmustest ja isikutest, kes kujundavad kõigile vajalikke suhteid riikide vahel. Me ei ela maailmas üksi, ning kui väga me sooviksimegi ainuüksi oma tarkuse ja jõuga toime tulla, on välismõjud tuntavad ning tihti ka vajalikud, et kodu oleks terve ja tugev praegu ning tulevikus.
Saatus on paljusid kodust eemale viinud, üks neist on sõja eelõhtul vanematega Taani läinud ja nüüdseks Euroopa tuntusega eestlasest ajaloolane Vello Helk. Täna on sellest heameel, sest teda teatakse kui terava ning nobeda sulega kirjutajat, kes Eesti kohta alati teavet on jaganud ning rasketel hetkedel ka meie laimajate vastu välja astunud. Noorematest on pühendunud estofiil Peter Kyhn olnud oluline teabevahendaja. On teisigi.
Raamatut võib kirjutada mitut moodi. Minu jaoks loomulikult alustasin kirjutamist toetudes omaenda kogemusele, mida võimaldab kahekümneaastane töö Taani Kultuuri Instituudis. Kirjutamise käigus jõudsin äratundmisele, et Eestit Taaniga siduvaid ülemereniite on palju ja erinevaid nii ajas kui ruumis. Iga selline suhtlus on omaette teema ja nõuaks laialdast ja põhjalikku uurimist ning tööd. Kindlasti ei ole õige ega ka vajalik kõik ühtede kaante vahele kokku koguda, pealegi ei suuda üks raamat kõigest rääkida.
Kultuurisfäärile keskendudes oli mul raske loobuda teiste teemadega tegelemisest, sest Eesti ja Taani vaheline koostöö erinevates eluvaldkondades on olnud väga põnev. Samuti oli mul raskusi otsustamisega, kuidas raamatusse kirjutada need olulised inimesed, kes on tähenduslikud kahe maa vahelises suhtluses. Niisiis otsustasin lisada raamatusse tekste mõnedelt neist, mille avaldamiseks olen autoritelt luba küsinud.
Taani poliitikutest on Uffe Ellemann-Jenseni nimi Eestis eriti hästi tuntud. Tema oli Taani välisminister ajal, mil toimusid ajaloolised sündmused Euroopas. Ellemanni abiga avanesid Baltimaade esindajatele üsna mitmed seni kinnised uksed Euroopa valitsus- ja poliitkaringkondades. Ega asjata kutsutud just Uffe Ellemann-Jensen esinema pidulikule tseremooniale 1996. aaastal, kui Eesti Vabariigi president Lennart Meri võttis vastu Euroopa kõrge Coudenhove-Kalergi autasu. Nii on raamatusse toodud Uffe Ellemann-Jenseni meenutused meile kõigile olulisest ajast, nüüdseks möödunud sajandi üheksakümnendatest.
Lars Grønbjerg töötas Baltikumile otsustavatel aastatel Taani Saatkonnas Moskvas, kus tal oli diplomaadina võimalik sündmusi jälgida üsna lähedalt ja erinevatest aspektidest ning neid mõtestada tollases ajaruumis.
Minu jaoks olulise tähendusega on Taani suursaadik Sven Erik Nordbergi meenutused esimestest aastatest vabas riigis. See aeg oli uus algus tervele ajastule. Iga järgmise Taani saadikuga süvenesid ajas muutuvad suhted Taaniga ja kogu Euroopaga : Svend Roed Nielsen, Jørgen Munk Rasmussen, Kirsten Geelan ja praegu Uffe Balslev. Neil kõigil on oma osa Eesti arengutes, liikumisel Euroopa Liidu poole, täisliikmeks saamisel ning edasises rahvusvahelise tähendusega koostöös.
Eesti suursaadikud Taanis – Arvo Alas, Jüri Kahn, Taavi Toom ja Meelike Palli on Taanis tuntud kultuurisuhete tublide edendajatena, mistõttu Taani Kultuuri Instituudil on Eesti Saatkonnaga olnud rohkesti meeldejäävaid ning olulisi kontakte.
Paljud eestimaalased tunnevad hästi krahv Ulrich Holstein Holsteinborgi, kes 1990. aastal esmakordselt Eestis viibis. Kohtumine Eestiga avaldas krahvile nii suurt muljet, et mõni kuu peale külaskäiku asutas ta Taani-Eesti Seltsi, mis siiani kahe maa suhetes olulist osa täidab. Ulrich Holstein Holsteinborg ise on aga nende inimeste võrdkuju, kelle jaoks Eestiga suhtlemine ei ole töö, vaid südameasi.
Minu töö Taani Kultuuri Instituudis on olnud meeldiv tänu suurepärastele kolleegidele teistest instituutidest, eelkõige Baltimaade tiim koosseisus Rikke Helmsi ja Audra Sabaliauskienega.
Taanist ei saa kirjutada, meenutamata legende, mida rahva mälu aastasadade vältel edasi kandnud on. Eestit ja Taanit seovad pärimused, mis liikunud sajandite vältel ühe ja teise maa elanike kaudu ikka edasi ning on jõudnud tänasesse päeva. Taaniga seotud legendid, kohanimed, säilinud ehitised on andnud järjepidevust uuematele tegudele, kohtumistele ning sündmustele. See seos innustas neid sidemeid lähemalt vaatlema.
Teie käes olev raamat on esimene pikem ülevaade, mis on mõeldud avama teed tulevastele Taani ja Eesti erinevaid koostöökülgi käsitletavatele uurimustele ja teostele. Ajalugu kirjutatakse tänaste tegudega. Vahel on tegude raamatusse jõudmine nii hiline, et kannatab tõepärasus ning tähtedesse raiutakse oletused ning kaudsed kirjeldused. Seepärast sai sellega siis nüüd algust tehtud.
Muidugi on väga väikese ajalise distantsiga kirjutamisel suurem oht olla liigselt subjektiivne, kuid sellest pole ka kõige parema tahtmise juures pääsu. Ja kas peabki olema? Tegu tekib subjektiivse mõtte ja käitumise kooslusest, muutudes objektiivsemaks alles selle retseptsioonil kas vaataja või osaleja kaudu. Küll nii juhtub ka selle raamatuga, et objektiivsust suurendab lugeja enda subjektiivne kogemus, mis lugemisel raamatus avaldatule lisandub.
Raamatu sündimisele on kaasa aidanud väga paljud inimesed. Neile kõigile minu sügavaim lugupidamine.
Eelkõige saavad mu tänu Ülo Vooglaid, Vello Helk, Erkki Bahovski, Taavi Toom, Peter Kyhn ja Lars Grønbjerg, kelle kriitika ning edasiaitavad märkused hoidsid mind õigel teel. Minu tänu kuulub kõigile neile, kes täiendasid olemasolevat faktimaterjali kaastöödega, mida raamatus usinasti kasutanud olen. Nende nimed esinevad erinevates tekstides ja antagu mulle andeks, et siinkohal neid esile ei too, aga mu abistajaid oli tõesti väga palju. Minu tänu kuulub Anneli Pärlinile, Taani Kultuuri Instituudi kolleegile rohkem kui kümne aasta jooksul, kelle töö teksti raamatusse paigutamisel, pildimaterjali valikul ning trükikõlbulikul esitamisel, töö tõlkijatega ning sadade muude vajalike pisiasjadega, on hindamatu väärtusega. Võõrkeelsete tekstide tõlkimisel, enamasti taani keelest, olid abiks noored inimesed, paljud neist Tartu Ülikooli lõpetanud või teised, kel erinevatel eluhetkedel on olnud ja on kokkupuuteid Taaniga ning paljud Taanis elavad eestlased.
Tänu raamatu küljendajale Lemmi Kuulbergile, kelle oskused, maitse ning meie soovidest arusaamine raamatu kujundamisel muutsid raske töö huvitavaks ja paljupakkuvaks kogemuseks. Tänud kuuluvad raamatu toimetajale Janne Vinkile, kes mind abistas sõnavalikul ja eesti kirjakeele juurde jäämisel, sest võõrkeelsete materjalide mõjul juhtub sageli libastumisi ning eksimusi emakeele vastu. Minu tänu saab Gertrud Saks, kes toimetaja tehtud parandused sisestas, Katre Kõrgema, kes tegi fototöötlused, ning Peep Puks, kelle põhjalikkus ja täpsus aitas koostada raamatu lõpus olevaid nimistuid.
Minu kogemus Taani ja Eesti piirialal töötades on olnud nii värske, elamuslik, õpetlik ja hariv, et ma ei saa seda teiega jagamata jätta. On olnud huvitav. Loodan, et teil on huvitav seda raamatut lugeda.
Silvi Teesalu
2007-2010 |
Trükkimiseks
